Raivo Vokki referaat
Raivo Vokk
TTÜ Toiduainete Instituudi direktor,
toiduaineõpetuse aseprofessor

ASTELPAJU - kuidas, miks ja milleks?

Juba 18. sajandil teati tema kasutusalasid Ida-Siberis, mille kohta võib lugeda tuntud botaaniku Pallas'i kirjutistest rännakute kohta Siberis. Siberlased ise kasutavad astelpaju kohta hellitavat nimetust "siberi ananass" (vrdl. tikrid - põhjamaa viinamarjad) ja heal lapsel on veel palju teisi nimesid (1). Ka tema tavapäraselt kasutatav nimi on vene keeles tuletatud viljade ümbritsevast asendist varre suhtes (oblepljat - oblepiha). Veelgi varem olid aga hiina, tiibeti ja mongoolia meditsiin juba lülitanud astelpaju oma ravimite arsenali (2).

Siberis süüakse värskeid marju piima ja juustuga või küpsetatult lihakastmetes. Nepaalis süüakse marju toorelt, marineeritult või konserveeritult, nepaallannad aga kasutavad punast marjamahla huulte ja lauba värvimiseks. Kasutust leiavad marjad, lehed, varred ning juured (3). Vartest, juurtest ja lehtedest saab kollast värvi.

Loetakse, et astelpaju bioloogiline toime on seotud temas sisalduvate arvukate vitamiinidega, mineraalainetega, orgaaniliste hapetega. Leitud on viljadest valmistatud õlitõmmise ravitoime - kudede taastumine ja epiteliseerumine, günekoloogilises praktikas kasutamine, kiirituskahjustuste, põletushaavade ja nahahaiguste (ekseemid, haavandid) välispidine ravi (4).

Autorid väidavad, et astelpajuõlil on põletikuvastane, valuvaigistav, haavu parandav ja antimikroobne toime, ta stimuleerib vigastatud kudede taastumist, s.h. maksarakkude taastumist pärast alkoholimürgitust, suurendab maksa valgusisaldust (?), reguleerib lipiidide ainevahetust ning pidurdab ateroskleroosi, väheneb kolesterooli hulk veres ja harvenevad stenokardiahood. Tavaliselt ei kutsu astelpaju esile kõrvalnähtusi. Põiekivide puhul ei tohi kasutada värskeid marju (5).

Siirupi, mahla või ekstrakti kujul kasutatakse avitaminooside raviks. Ka lehed on vitamiinirikkad: Vana-Kreekas raviti hobuseid, söötes neile astelpaju lehti. Hobustel mitte ainult ei paranenud üldseisund, vaid karv hakkas läikima (ilmselt siit on tulenenud taime nimetus ladinakeelses variandis : hippos - hobune, phaos - läikiv).

Astelpaju okste koores ja viljades on alkaloid serotoniini, millel on tähtis osa keerulistes erutus- ja pidurdusprotsessides ning närviimpulsside edastamises. Serotoniin kaitseb hästi organismi radioaktiivse kiirguse eest, samuti pidurdab ta kudede patoloogilist vohamist (koore alkoholtõmmise kasutamine onkoloogias) (5).

Kosmeetikas kasutatakse kõiki taime osi: lehtedest ja viljast tõmmis välispidiselt juuste väljalangemise ja kiilaspäisuse tekkimise vastu; toored marjad pannakse külmetuskohtadele, põletushaavale, mädastele nahahaavanditele; oksad ja lehed on vannileotiste koostises koos kummeli ja põldosjaga, linnurohu ja kirburohu ning lodjapuu okstega, marjadest saab hea maski näole.

Astelpaju marjade kõrge väärtus on seotud rasvhapete (kuni 6%?), suhkrute (arabinoos, ksüloos, fruktoos, glükoos, sahharoos), kiudaine, pektiin-ja parkainete, triterpenoidide, fosfolipiidide, kumariinide, katehiinide, leikoantotsüaanide, flavonoolide (kvartsetiin, kempferool, müritsetiin ja nende glükosiidid), serotoniini, orgaaniliste hapete (õun-, viin-, sidrun-, galakturoon-, fütiin-, ursoolhapped), mikroelementide (magneesium, raud, tsink, vask, mangaan, koobalt), samuti naatrium-, kaalium- ja kaltsiumsoolade, vitamiinide B1, B2, B6, C, E, P, niatsiini ja foolhappe sisaldusega (1).

Täpsemad uuringud annavad astelpaju keemilise analüüsi kohta konkreetsemat teavet, mida saab juba siduda tema põletikuvastase, taastava ja üldtugevdava toimega organismile:

viljade pehme osa (80-85% niiskussisalduse juures) sisaldab 3-14% lipiide, 6-20 mg karotinoide, 8-18% tokoferoole, 1-1,5 mg vitamiini K, 0.02-0.08 mg tiamiini, 0,03-0,05 mg riboflaviini, kuni 0.9 g vitamiini B9, askorbiinhapet 50-500 mg, erinevatel sortidel isegi kuni 1000 mg, bioflavonoide 75-100 mg, koliini ja betaiini kuni 700 mg 100 g kohta, kuni 3% orgaanilisi happeid, 7% mono- ja disahhariide, rutiini, kvertsetiini jt. sarnaseid ühendeid 0.2-1.5%. Lipiidid on tavaliselt enam esindatud triglütseriididega, mis sisaldavad palmitiin-, oleiin- ja palmitoleiinhapet (85-90%), neist enim palmitoleiinhappe estrid: 2-45%.

karotinoidide sisaldus õlifaasis varieerub 200-400 mg%, millest ß-karotiin - 70 mg%. Tokoferoolide sisaldus ulatub 300 mg%-ni, millest põhikomponent on alfa-tokoferool. Steriine on kuni 1.1% ja fosfolipiide 0.5% (põhilised fosfatidüülkoliin ja fosfatidüületanoolamiin) (6).

Alkoholismi ravil astelpajuõli 1 tl. 2-3 korda päevas 30-40 minutit enne sööki - stimuleerib alkoholimürgitusest kahjustatud maksarakkude ja kudede taastumist.

Pahaloomuliste kasvajate ravil 1 tl. 2-3 korda päevas naha kiirituskahjustuste puhul mao- ja söögitoruvähi puhul. Vilju soovitatakse 1 spl. 3-4 korda päevas.

Aneemia korral tarvitada astelpaju vilju igal viisil, lehtedest ja noortest võrsetest keeta tee ja juua seda kurnatuse puhul.

Alahappesusega gastriidi korral astelpajumahla toidu juurde.

Mao- ja soolepõletiku korral 5 g kuivi astelpaju lehti 1 klaasi vee kohta ja valmistada tee joogiks.

Loiu seedetegevuse ja kõhukinnisuse korral tarvitada astelpajumahla toidu juurde.

Gastriidi ja maohaavandtõve korral 1 tl. astelpajuõli 3 korda päevas.

Hemorroidide ja pärasoolelõhede puhul kasutada astelpajuga küünlaid.

Lahtistina kasutatakse astelpajuseemnetest valmistatud tõmmist: 1 spl seemneid 1 klaasi kuuma vee kohta, keeta 20 minutit, kurnata, juua enne magamaminekut.

Kroonilise maksatsirroosi puhul juua astelpaju mahla.

Maksa- ja sapipõiehaiguste korral kasutatav ravimtaimesegu, kuhu võetakse 30 g astelpaju lehti, 20 g raudrohuürti, 20 g käokulla õisi, 10 g piparmündi lehti, 20 g mustika lehti, 10 g lagritsajuurt, 20 g kolmisruseürti - 2 spl segu 2 klaasi keeva vee kohta, lasta tõmmata 6-8 tundi, kurnata ja võtta sisse 2-3 korda päevas 1 spl. 15-20 minutit enne sööki kui sapieritit.

Haimoriidi korral viia 4-5 ml steriilset astelpajuõli põsekoopasse.

Periodontiidi, stomatiidi ja glossiidi korral teha aplikatsioone astelpajuõliga.

Kevadise konjunktiviidi, silma kiirituskahjustuste, trauma ja sarvkesta haavandite korral kasutada astelpajuõli välispidiselt.

Emakakaela erosiooni ja haavandite ning kolpiidi korral teha igapäevaseid tampoone astelpajuõliga.

Podagra puhul aitab lehetõmmis, mis valmistatakse 1 spl. kuivatatud astelpaju lehtedest 1 klaasi keeva vee kohta, lasta tõmmata 30 minutit, kurnata, võtta sisse 1/2 klaasitäit 3 korda päevas.

Liigesehaiguste puhul on soovitatav kasutada toiduks astelpaju marju.

Reuma korral juua lehetõmmist 1/2 klaasitäit 2 korda päevas: 1 spl kuivi peenestatud lehti 1 klaasi vee kohta, keeta 10 minutit, kurnata ja lisada ärakeenud vee kogus. Leheteed 5 g lehtedest 1 klaasi keeva vee kohta on samuti soovitatud.

Keemiliste põletushaavade (söövituste) korral teha sidemeid ja määrida astelpajuõliga.

Päevitusest tekkinud pigmendilaikude korral kasutada välispidiselt astelpaju marjamahla.

Nahalööbe, lamatise, ekseemi, troofiliste haavandite, nahatuberkuloosi ja soomussammaspoole puhul kasutada astelpajuõli.

Juustekasvu soodustamiseks juua päevas 3 klaasitäit kuivadest lehtedest keedetud teed.

Juuste tugevdamiseks hõõruda peanahka astelpajuõliga.

Juuste väljalangemise ja varajase kiilaspäisuse korral loputada pead leheoksatõmmisega: 50 g kuiva peenestatud droogi 1 l vee kohta, keeta 30 minutit, kurnata ja lisada ärakeenud vee kogus (5).

Diarröa ja düsenteeria korral aitavad valmimata marjad, samuti veritsemise vastu (3).

NSVL Farmakopöa järgi (7, 8) on taimeõlide kasutamine põhjendatud eelkõige selliste taimsete osiste ekstraheerimiseks nagu alkaloidid, rasvlahustuvad vitamiinid ja eeterlikud õlid. Vana farmakoloogilise terminoloogia järgi nimetatakse neid meditsiinilisteks õlideks (Olea medicata), mida küllalt sageli kasutati linimentidena.

Ühena on tuntud astelpaju õli (Oleum Hippopeae, Extractum Hippopeae oleosum), mille toormeks kasutati astelpaju valminud vilju (sageli kasutusel vale nimetusega marjad).

Viljade pehme osa sisaldab vesilahustuvaid vitamiine (C1, B1 ja bioflavonoidid e. vitamiin P), samuti rasvlahustuvaid vitamiine. Esmalt tuleks nimetada provitamiini A (karotiinid), samuti on õlis vitamiin E, steriinid jt. bioloogiliselt aktiivsed ühendid. Farmakopöa nõuetele vastavad viljad peavad sisaldama mitte alla 10 mg% karotinoide (arvestatuna ß-karotiinile).

Viljades sisalduvatele seemnetele on aga iseloomulik teistsugune õli koostis, samuti on seal vähem karotinoide - see õli pole rakendust leidnud(?).

Üldlevinuim viis preparaadi saamiseks on ekstraktiivne päevalilleõli või muu taimeõli baasil. Valminud värsked või külmutatud marjad peenestatakse (seemned peavad jääma terveks), eraldatakse mahl. Jääk tsentrifuugitakse, saadud mahl lisatakse eelmisele ja niisek pära kuivatatakse. Mahl selitatakse, selitatud mahl separeeritakse, sade lisatakse püdelale massile ja suunatakse samuti kuivatisse. Separeeritud mahla kasutatakse pärast pastöriseerimist vitaminiseeritud joogina.

Kuivatatud püdel mass ja pära (niiskus 3-7%) perkoleeritakse 60-65°C eelsoojendatud päevalilleõliga termeeritavates perkolaatorites ülerõhul 0.7 atm. Kasutatakse tavaliselt kuni 16 järjestikust difusaatorit ja protsessi üldkestvus on ca 24 tundi. Standarditud on väljatulek karotinoidide järgi õlis - mitte alla 180 mg%. Sellist astelpajuõli soovitatakse kasutada söögitoruvähi kiiritusravil, põletushaavade, lamatiste ja naha kiirituskahjustuste raviks, günekoloogilises praktikas jms. Väljastatakse 100 ml pudelites.

Kasutamist on leidnud kuivjäägi töötlemine metüleenkloriidiga - vedelgaasiga. Saadud produkt lahjendatakse taimeõliga standardini - 180 mg% karotinoide* .

* kursiivis on ametlik tootmisskeem NSVL Riikliku Farmakopöa järgsete õlipreparaatide valmistamiseks.

Kasutatud kirjandus.

1. Minajeva, V. G. Siberi ravimtaimed. 1991, Nauka, 430 lk. (vn. k.)
2. Bazaron, E. G., Asejeva, T. A. "Vaidurja-onbo" - india-tiibeti meditsiini traktaat. 1984, Nauka, 117 lk. (vn. k.)
3. Bremness, L. Herbs. 1994, Dorling Kindersley, London, 304 pp.
4. Gorbunova, T. Ravimtaimeatlas. 1996, Tallinn, 348 lk.
5. Gorbunova, T. Ravimine taimedega. 1994, Tallinn, 456 lk.
6. Muravjova, D. A. Farmakognoosia. 1991, Meditsiin, M., 560 lk. (vn. k.)
7. Muravjov, I. A. Ravivormide tehnoloogia. 1988, Meditsiin, M., 480 lk. (vn. k.)
8. NSVL Riiklik Farmakopöa (vn. k.)
 

Üritused:

Laadad algavad taas kevadel.
Seni saate meie tooteid kaubandusest.